Pille tunnistus

Olen kuue lapse ema. Ja kui tihtipeale arvatakse, et paljulapselised naised on lihtsalt rumalad ja ei oska rasedust ära hoida, siis nii see päris ei ole. Minu arust on naisi suures plaanis kolme sorti.

Üks osa neist igatsevad väga lapsi, kuid mingitel põhjustel on neil lapsesaamine raskendatud ja paljud neist teevad kogu elu tööd, et saada kasvõi üks laps ja on ka neid, kes kunagi enda last sünnitada ei saa, ega isegi rasedaks ei jää.

Teine grupp naisi on need, kes jäävad rasedaks just siis kui nad seda tahavad ja kui ei taha, ei jää ka.

Kolmas grupp naisi on need, kes jäävad rasedaks igal võimatul ja võimalikul juhul ning teevad kogu elu tööd selleks, et mitte rasedaks jääda, kuid sellest hoolimata sünnitavad oma elu jooksul palju lapsi ( või teevad kümneid aborte). See on nüüd muidugi lihtsustatud ja üldistatud pilt, aga illustreerib siiski järgnevat.

Mina kuulun loomulikult sellesse viimasesse gruppi.

Ma abiellusin väga noorelt, 17-aastaselt, kuna ootasin last. 21-aastaselt olin juba 3 lapse ema, iga pooleteise aasta tagant sündis laps. Juba kolmandat last oodates oli meil kahtlusi, kas ikka jätta see laps, kuid õnneks leidus inimene, kes toetas mind otsuses sünnitada veel ka kolmas laps.

Ja kui siis tuli aeg, kus ka kolmas laps oli 9.kuune, teadsin ma, et nüüd on ohtlik aeg, et mitte jälle pooleteist aastase vahega laps sünnitada ja seetõttu hoidsin oma mehe endast väga kaugel. Kui mul siis päevad ei hakanud, läksin siirast südamest arsti juurde jutuga, et mul on mingi põletik. Arst naeris mu välja – neljandat korda rase ja ei saa aru ka veel!

Ma ei suutnud seda uskuda ja olin šokis. Ma ei tea siiani, kuidas sai see juhtuda. Igaljuhul ei julgenud me mehega sellest enam kellelegi rääkida. Niigi vaadati meid imelikult, me elasime mehe tädi majas, kahes pisikeses toas, ma olin niigi nii väsinud kolmest väikesest lapsest ning järjestikkustest sünnitustest.

Ja mu mees ütles, et pean aborti tegema, muidu ei pääsegi me iial sellest nõiaringist välja ja ma pean iga pooleteist aasta tagant lapse sünnitama...
Nutsin, kuid läksin ja lasin aborti teha. Mäletan, et see oli täpselt mu esimese lapse sünnipäev. Tema sai neljaseks, aga tema väike -arvan, et vend- suri sel päeval.

Kui koju tulin, oli alguses kergendus, kuid kuu aega hiljem läksin Kaarli kirikusse leeri ja seal kirikuõpetaja ütles äkki: "Abort on mõrv!" Need sõnad paisusid suureks, need otsekui kõmisesid üle kiriku! Äkki jõudis mulle kohale, mida olin teinud. Mõni aasta hiljem, kui olin juba päästetud saanud, tundsin ikka veel süümekaid oma teo pärast ja ütlesin Jumalale: "Jumal, kui sa tahad, ma sünnitan selle lapse nüüd! Ja et oleks selge, et see on sinu tahe, kasutan mina rasestumisvastaseid vahendeid edasi!" (Tegelikult kasutasin isegi kahte korraga, nagu tavaliselt!).

Kolme päeva pärast olin rase. Läksin arsti juurde nii vara, et minu rasedust polnud veel võimalik kindlaks teha. Sünnitasin oma neljanda lapse, sünnitus oli väga raske, vastupidiselt kolmele esimesele. Kuid andestust ma ei leidnud. Viie aasta pärast sünnitasin veel ühe lapse, kuid südames oli ikka valu kaotatud lapse pärast.

Kui mu pisipoja oli paari kuune, siis nutsin Jumala ees oma kaotatud lapse pärast ja küsisin, mida ma pean tegema, ma olen sünnitanud juba kaks last tema asemel, kuid ometi mõistnud, et seda last see enam tagasi ei too. Ja see tegi tohutult haiget.

Ühel hetkel kõnetas Jumal mind ja ütles: "Ära nuta enam oma lapse pärast, sa ei saa tema heaks enam midagi teha, ta on siin, minu juures. Kuid mine ja päästa teised lapsed surmast, ning teised naised sellest valust!"

Ja minu vastus oli kogu südamest: "Jah, Jumal, ma teen seda, kui mind ka mädamunadega loobitakse!"

Siis hakkasin ma väljundit otsima ja Jumal viis mind kokku mehega, kes oli just samal ajal Kanadas nutnud Eesti naiste pärast, kes aborti teevad. Ta õpetas mind pisut ja kutsus kokku ühe väikese töögrupi, mis kahjuks lagunes, kui see mees Kanadasse tagasi läks. Paljud selle grupi liikmed langesid isegi tagasi maailma.

Jumala armust läksin mina sel ajal piiblikooli ja jäin püsima ja kasvasin võimsalt usus. Kuid töö jäi seisma. Olin veendunud, et Jumal on mind kutsunud nõustajaks ja ootasin, et Jumal tõstaks üles uue juhi või tooks selle mehe Eestisse tagasi. Korra ta käiski ja koolitas uue grupi, kuid ka see lagunes taas tema lahkudes.

Vahepeal elasin üle ka uue õppetunni Jumalalt. Olen õppinud abordi meetodeid, ma tean kui kohutav see on ja mida tehakse nende pisikeste abitute lastega, tean millised on abordi tagajärjed nii füüsiliselt, psüühiliselt, kui vaimulikult, olen ise aborti teinud, leinanud ja tervenenud. Olin kutsutud Jumala tööpõllule, olin iga hetk saamas diakoniks oma koguduses ja uskusin, et 5 last on kõik, mis Jumal minult ootab.

Kuid siis leidsin, et olen taas rase. Olin pahane, olin ahastuses. Ütlesin Jumalale :”Jumal, ma tean, et lapsed on õnnistus sinult, kuid miks sa ei võiks vahelduseks õnnistada kedagi teist!” Siis läks mu tervis väga halvaks. Hakkasin oksendama, nii ööl kui päeval, ükski söök ega jook ei seisnud mul sees, isegi mitte kraanivesi. Käisin kahel korral haiglas tilgutite all, süüa sain ainult siis, kui tilguti veenis oli.

Koju minnes oli seis endiselt halb. Lõpuks, kui olin üle kuu aja olnud söömata ja joomata, tundsin, et suren. Ma ei jaksanud enam hingata, tundsin, et mu süda ei jaksa enam lüüa, roomasin telefoni juurde ja kutsusin oma õe, et ta viiks mu haiglasse. Olin öösel otsustanud, et teen aborti. Ma suren koos lapsega, laps sureb ju niikuinii, kuid mu viis last vajavad mind, ma ei või surra, uskusin, et ehk Jumal andestab mulle.

Kui haiglasse jõudsin, tuli minu juurde mu arst, kes teadis, et olen kristlane ja ei teeks mingil juhul aborti. Ta astus mu juurde, võttis õlgade ümbert kinni ja ütles:”See saab korda! See võtab aega, kuid see saab korda!”

Ja sellest hetkest hakkas paremaks minema! Kui hiljem Jumalalt küsisin, miks selline olukord üldse tuli, oli vastus see, et esiteks vaidlesin ma vastu Jumala plaanile, teiseks läbi oma olukorra sain ma õppetunni, et ma enam iial ei mõista hukka naist, kellele olen rääkinud kogu tõe abordi kohta ja kes siiski otsustab abordi kasuks.

Tänu Jumalale, Ta on mind väga praktiliselt õpetanud. Olen saanud ka erinevaid koolitusi sellel teemal, kuid kõige rohkem on mind õpetanud Jumal läbi erinevate olukordade ja võitluste...

|  Üles  |